7. Samamoodi mõõtke teise takistiga ja tulemused kandke tabeliga 5.1 analoogsesse tabelisse, mille pealkiri peab sisaldama mõõdetava takisti numbrit. 8. Juhendaja poolt saadud ülesande alusel koostage takistite ühendus ja mõõtke ühenduse takistus vastavalt p 5-le ja p 6-le. Tulemused kandke tabeliga 5.1 analoogsesse uude tabelisse, mille pealkiri peab kajastama mõõdetavat takistite ühendust. (Kokku läheb Teil seega vaja kolme ühesuguse lahterduse, kuid erineva pealkirjaga tabelit. Näidiseks sobib tabel 5.1.) 9. Mõõtmistulemused esitage kontrollimiseks juhendajale ja seejärel ühendage skeem lahti. 10. Katsetulemuste põhjal arvutage valemi (2) järgi esimese uuritava takistuse üksikväärtused Rx , nende aritmeetiline keskmine Rx ja leidke selle A-tüüpi laiendmääramatus usaldusnivool 0,95. Nii toimige ka teise uuritava takistuse ning takistite ühenduse korral. 11
põletikulist vastust, kui toimub ussnugiliste antigeenide presentatsioon. Lokaalsest immuunsüsteemist rääkides tuleb teda ruumiliselt lahterdada: perifeersed lümfisõlmed ja põrn; limaskestadega assotsieerunud lümfoidkoed; serooskelmetega kehaõõned (pleura, peritoneum); nahk. Igas lahtris algatatud immuunvastuse efektormehhanismid toimivad vastavalt selle „lahtri” piires. Immuunvastuse lokaalse lahterduse tagamine toimub selle kaudu, et naiivsetele T rakkudele antigeenide esitlemisel programeeritakse T rakud igas „lahtris” erinevalt. Seetõttu on erinevates „lahtrites” efektor-T-rakkudel erinevad adhesioonimolekulide ja kemokiinretseptorite komplektid, mis tagavad nende rakkude koespetsiifilisemat pesastumist. Erinevate „lahtrite” koerakud ekspresseerivad vastavaid adhesioonimolekulide ligande ja toodavad vastavaid kemokiine. Lokaalsetes „lahtrites”
annaabi.ee 
