Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal
muutus üldkasutatavaks ning suunas kogu Lääne eluhoiakuid keskaja lõpuni".60
Ja ikkagi läbis Augustinuse teoseid kurbus ja masendus. Ning naiste jaoks, kellele ristiusk
oli eelnevalt olnud positiivne, oli Augustinuse ajaks kujunenenud lausa naistevihkajalik
kalduvus. Augustinuse jaoks oli isegi mõistetamatu, miks Jumal üldse naissoo (kui õelad
patule ahvatlejad) lõi.61
Tema elu läbivateks küsimusteks said patu olemus ja Jumala arm. Augustinusel tuli
kokku puutuda donatistide lahkusuga, kelledele astus ta vastu teoloogilise rünnakuga. Ta
kinnitas, et kirik on katoliiklik (ehk ülemaailmne), kui donatistide arvates piirdus kirik
nende endiga. Augustinus ei pooldanud küll eksiõpetuse karistamisena surmanuhtlust, ent
ometi andis ta selleks (keskaegne inkvisitsioon) õigustuse oma kirjutistega. Samuti pidas
peaaegu 20 aastat Augustinus ,,raevukat sõda" pelagianismi vastu. Pelagius oli munk (kas