takerdumine. KVANTITATIIVNE REVOLUTSIOON XX sajandi teisel poolel inimgeograafia iseseisvus lõplikult ja ta areng kiirenes, samuti nagu inimgeograafilise tegelikkuse enda areng, mida ta uurib. Selles arengus v6ib eristada kaks etappi: · nn. kvantitatiivse revolutsiooni aeg, mil inimgeograafia asendas oma varasema regiooniparadigma uue, esialgu killl veel ebaküpse ruumikorralduse paradigmaga ja jagunes seejuures kaheks peavooluks; · -nn. lahknemisperiood, mil peavoolud küll mõnevõrra täiustusid, kuid jäid elu arengust maha, aga langesid samuti t6sise filosoofilise kriitika alia ja nende k6rvale t6usis veeI kaks voolu, mis üldiselt kasutavad küll ka ruumikorralduse paradigrnat, kuid hoopis teises kontekstis. Nähtuste ja nende suhete ümberkujunemine, asukoha valik ja muutmine geograafilise ruumi kui suhtlemiskeskkonna m6ju all on nähtuste ruumiline korraldumine ja selliste protsesside
saj teisel poolel XX sajandi teisel poolel inimgeograafia iseseisvus 1õplikult ja ta areng kiirenes, samuti nagu inimgeograafilise tegelikkuse enda areng, mida ta uurib. Selles arengus võib eristada kaks etappi: 1. nn. kvantitatiivse revolutsiooni aeg, mil inimgeograafia asendas oma varasema regiooniparadigma uue, esialgu küll veel ebaküpse ruumikorralduse paradigmaga ja jagunes seejuures kaheks peavooluks; 2. nn. lahknemisperiood, mil peavoolud küll mõnevõrra täiustusid, kuid jäid elu arengust maha, ja langesid tõsise filosoofilise kriitika alla ja nende kõrvale tõusis veel kaks voolu, mis üldiselt kasutavad küll ka ruumikorralduse paradigrnat, kuid hoopis teises kontekstis. Paradigmavahetus oli muidugi geograafia enese asi, kuid selle kulgu m6jutasid kahtlemata ka sel perioodil toimunud muutused teaduses üldse. Nendest tuleb eriti rõhutada süsteemlahenemise
annaabi.ee 
