Eesti kirjakeele sõnavara eksam
Kuna derivatsioon on eesti keeles üks produktiivsemaid
sõnaloomevõimalusi, on eesti keel paronüümirikas keel. Paronüümid moodustavad paronüümipesi
häälikuliselt ja tähenduselt sarnaste sõnade kogumeid.
Paronüümia teke: samale tüvele lisatakse erinevaid tuletussufikseid, nii et moodustub paronüümipesa, s.t sama
tüve juurde kuhjub tuletisi. Nt lahk: lahklane 'lahkuhoidja, -lööja, lõhestaja', lahklus `lahkulöömine,
lõhestus', lahkmik `lahknemiskoht, lahkmekoht', lahknemine 'hargnemine; lahkulöömine', lahknev 'hargnev;
lahkuminev', lahknevus 'hargnevus; lahkuminek'. Tähendussarnasus lähtub sama tüve kasutamisest. Kui ka
sufiksi tähendus on sarnane, süveneb paronüümia (nt tegijaliited -lane, -ja, -ur); kohaliited -stik, -stu:
järvestik 'GEOGR järvede rühm'; järvistu 'GEOGR üksteisega seotud järvede rühm'.
H. Rätsep on uurinud paronüümia keeldetuleku põhjusi (KK 1986, nr 11). Tema väitel on ÕSi (1976) 5500