Eesti naise roll 19. ja 21. sajandil ning selle võrdlev kujutamine Lydia Koidula näidendites
hoidku oma nahk selle eest, kes ta uhkust julges riivata. Isegi Hansu pidas enda omaks, kuigi
too neiu vastu suurt huvi ei tundnud. Ta muutus koheselt armukadedaks, kui Miina
noormehele silmagi julges vaadata, rääkimata jutuajamisest. Ent kui tüdruk seda siiski teha
söandas, hakkas ta sõnu valimata Miinat maha tegema ja vaesust nina alla hõõruma. Kui aga
omad kasud olid mängus, lipitses ta Miina ees ja poetas sekka isegi paar lahkemat sõna, et
kavatsus tõesem välja paistaks. Võiks isegi öelda, et Maret säras Miina aupaistel, kui oli vaja
Hansule head muljet jätta. Ja moraalselt häid omadusi tal ka ei olnud.
Vastupidiselt Maretile saab Miinat pidada täiesti eeskujulikuks tegelaseks. Kõrtsinaine
Liisu iseloomustas teda nii: ,,Kõige armsam, kaunim ja tasasem laps kõiges Suti
külas, ent vaene nagu hiirepojuke ja sellepärast pool-teed Mareti ori.'' (Sõgel 1957:
236)