Sageli lasevad inimesed ennast välisest kuvandist petta lasta. Välismaised õunad võivad näida isuäratavad, aga maitselt on nad keemiat täis. Eestimaised õunad, on aga kasvatud naabertalu memme poolt, kes ise on viljapuid kastnud ja oma kätega õunad korjanud. Mistõttu on tegu värskete ja armastusega kasvatud viljadega. Niisamuti on inimesetga. Sageli laseme ennast inimese välimusest petta. Ta võib olla kõige siiramate silmade, kõige lahkema naeratusega neiu, aga sisimas võib olla tütarlaps hoopis midagi muud kui hea ja tore. Uus klassikaalane on tulnud pisikest maakoolist ja hoiab pigem omaette, automaatselt tekib arvamus, et küllap on tegu vaikse ja tagasihoidliku inimesega. Üldiselt selline arvamus jääb seniks,kuni me ise uue kaasõpilasega vestlust alustame ja leiame, et algne arvamus temast on hoopis vastupidine. Me usume alati seda, mida me näeme või, mida teised on näinud
Ta näis morn, justkui oleks ta silmist kustunud viimnegi päikesekiir, millest lootust ja lohutust leida. Mu sõbranna, helge iseloomuga nagu alati, istus nukrameelse kõrvale ja alustas juttu. Me rääkisime helesinisest taevast ja teistest, täiesti absurdsetest, ent hetke köitvatest teemadest, mis kohapeal välja mõtlesime. Ja siis oli aeg lahkuda. Mees tänas vestluse eest ja naeratas, kuigi nukrus oli endiselt domineeriv, oli meeleheide asendunud millegi lahkema, justkui uute ideedega, puhta lootusega elada edasi. Ta oli kaose äärel kõikunud, kaotamas kontrolli oma elu üle, ent üks pealtnäha tähtsusetu jutuajamine tundmatute inimestega oli teda muutnud. Enam ei kohanud ma teda kunagi, kuigi sõbranna olevat teda mõned kuud hiljem Vabaduse väljakul eemalt korraks silmanud. Me olime kangelased, kuigi sellest ei teadnud tänase päevani keegi välja arvatud kaasosalised ise ja see tunne, olles tõesti midagi tähtsat ära teinud, oli võrratu
annaabi.ee 
