E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Sinu täkk
astub ühe sammuga üle minu ja mu hobuse. Aga vaat', ma annan head nõu, kui kuulda
tahad.»
«Anna.»
«Näed sa, mis nõu ma annan. Sina võta minu mära, mina istun sinu täku selga, ja siis
sõidame samm-sammult, kui tahad.»
Jaanus tõmbas kulmu kortsu. Ta oli salamahti vahest lootnud oma kena täku ja osava
sõiduga Emmi silma ees uhkustada ja võitles nüüd iseenesega, mis parem oleks, kas
«häbematu poisi» pealeajamist täita või mitte. Abi otsides piilus ta Emmi lahkeisse silmisse
ja leidis sealt midagi nagu palumist. Sellest oli küllalt. Aga enne tahtis ta veel teisiti õnne
katsuda.
«Kuule, Oodo, minu täkk on väga tuline ja ei kannata puutumist. Ma kardan . . . » «Sa
kardad, et ta mu maha viskab?» «Istume kahekesi selga . . . »
29
«Nagu hakid kirikukatusel?» «Me sõidame ju muidugi sammu.»
«Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,» aitas Emmi tagant.
«Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun