täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks
eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks
äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks
annaabi.ee 
