Eesti teatri ajalugu
Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit
Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning
muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga
suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse
otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi. Samas hakkas metafoorilis-füüsiline teater järjest
laiemale kandudes lahjenema ja põnevust kaotama, aga esialgu hoidsid üldpildi rikkust
teistsugused lähenemisviisid.Lavakeele vabadus ja keerukus kajastus ka ajajärgu juhtivate
dramaturgide Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli näidendites.
Tagantjärele üllatab kogu tollase teatriuuenduse vastavus maailmateatris parajasti toimunud
otsingutele, mille tegelikke vilju siinsed lavastajad polnud ju peaaegu näinudki.
9
1980. aastad