Eesti kunst 20. sajandi alguses
esindajatega tagalalinna Jaroslavli, kus neile leiti rakendust sõjakunstnikena. Evald Okas
jäädvustas 1944. aastal grupiportrees "Eesti kunstnikud Jaroslavlis" (Adamson-Eric,
Ferdinand Sannamees, Richard Sagrits, Priidu Aavik, Evald Okas) 1943. aastal toimunud
Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu moodustamises osalejad. Uus organisatsioon
tegutsesedaspidi topeltrollis, milles kunstnike kutseühinguga liitusid poliitilised
kohustused. Jaroslavli kunstnike kirjeldused lahingustseenidest järgisid nõukogude tava
kohaselt 19. sajandi sõjamaali eeskujusid ning näitasid sõjategevust sihipärase ja
patriootilise tegevusena. Samal ajal käsitles Eestis Johannes Greenberg sõjateemat
poeetiliselt allegoorilises vormis, tema "Kodutud" kirjeldab hävingut sõjaohvri
positsioonilt.
1944. aastal põgenes läheneva Punaarmee eest Läände arvukalt eestlasi, sh. arvukalt
nimekaid kunstnikke. Eduard Wiiralt jäädvustas väikestes ofortides oma
annaabi.ee 
