Theodor Lutsu tegevusest ja tähendusest eesti filmiloos
hetki. Esimest korda võis Eesti filmis näha niivõrd palju, hoogsaid ja efektseid
lahingukaadreid, mille eheduse ja kaasahaaravuse tagas režissööri enda osalemine
Vabadussõja lahingutes, kes seetõttu teadis täpselt, kuidas sõda kujutada ka valgel
kinoekraanil. K. A. Hindrey kirjutas 1927. aasta detsembris kõnealuse filmi kohta järgmist:
„film “Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab
oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski
nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat.”, “Sellest küljest oleks see
film esimese järgu eksportfilmiks.”, “sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis
hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti.”
1930. aasta maikuus pöördus Luts märgukirjaga haridusministri poole. Selles rääkis ta