asusid sakslasi tapma ja ristimist maha pesema. Eestlased asusid oma linnuseid kindlustama, kiviheitemasinaid ehitama ja ambe tundma ning pöördusid abipalvega venelaste poole. Abi lubatigi, kuid see piirdus vaid väiksemate salkade paigutamisega mõnesse üksikusse linnusesse. Eestlased said küll sakslastelt pantvange orduvenna või kaupmehe vastu vahetades tagasi, aga sakslased otsustasid ikkagi eestlased oma võimu alla saada. Seekord said eestlased sakslaste käest kunagise Ümera lahingupaiga läheduses lüüa. Seejärel tungis saksa-liivi-läti vägi Viljandisse, mis pärast paarinädalast piiramist alla andis. Järgnevalt saabus Tartusse Vene väesalgaga endine Koknese väikevürst Vjatsko, kes asus endale uut riiki rajama. Kuid sakslastele see ei meeldinud ja nad asusid 1224. aastal Tartu linnust piirama. Linnuse piiramine läks neil õnneks, ning Vjatsko tapeti. Ellu jäeti vaid üks Suzdali sõdalane, et too Tartu sündmustest Venemaale teateid viiks
ründas seda. Pärast pikka vastupanu paganad lõpuks põgenesid. Võitjad jagasid omavahel saadud saagi ja võetud vangid ning pöördusid tagasi Liivimaale. Sõjakäik Järvamaale 1212. aasta alguses tungis järjekordne riialaste kogutud sõjavägi Eestimaale. Läti Henriku hinnangul osales selles 8000 meest, neist pooled sakslased, ülejäänud liivlased ja latgalid. Läbi Ugandi liiguti Jogentaganasse, kus sakslased eelmise lahingupaiga juurde laagrisse jäid, samal ajal kui liivlased ja latgalid suundusid naabermaakonda Vaigat rüüstama ja peatusid sealse Somelinde linnuse juures. Järgmisel päeva järgnesid sinna ka sakslased. Pärast kolmepäevast Vaiga laastamist mindi edasi Järvamaale, mida samuti kolm päeva rüüstati. Tagasi Liivimaale suunduti läbi Mõhu ja Nurmekunde maakondade, mille külad pandi põlema, ja üle Võrtsjärve jää. Novgorodi, Pihkva ja Toropetsi vürstide sõjakäik Varbolasse
annaabi.ee 
