Johan Laidoner
sooritas enesetapu.
Esimese maailmasõja puhkemisel määrati Laidoner III Kaukaasi korpuse staapi. Oma vapruse
ja juhtimisoskuse eest pälvis mees korduvalt tunnustust. Juba 1914. aasta novembris ülendati
Laidoner kapteniks ja sai 1915 diviisi staabiülema kohusetäitjaks. Sama aasta lõpul määrati
31-aastane Laidoner rindestaabi luureosakonna ülema abiks. Järgmine aasta tõi kaasa
alampolkovniku õlakud ja diviisi staabiülema ameti. Ühtlasi teenis Laidoner lahinguohvitseri
aumärkide ,,raudse komplekti" ja suhteliselt harvaesineva Georgi kuldmõõga ,,Vapruse eest".
Vene armees teenimise ajal säilitas mees tiheda kontakti kodumaaga. Teda huvitas Eesti
poliitiline areng ning selle huvi rahuldamiseks jälgis ta palju lehti. Taolised jooned
iseloomusatvad enamikku vähemusrahvusest ohvitsere. Vene ohvitserkorpus elas samal ajal
üldiselt lahus rahvast ja poliitikast, millega suuresti seletub keiserliku ohvitserkonna abitus
revolutsiooni puhkemisel.