Nimed marmortahvlil
Ajutine
Valitsus on andnud lubaduse mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada ja Ahas
kasutab seda ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kahtlus on küll korraks
sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid Ahas pole oma seisukohas ikkagi veel kindel.
Romaani teises osas võitlevad koolipoistest sõdurpoisid surmahirmuga. Alguses poisse vallanud
patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba
enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud
sõnnikuhunnikutest, mis pimeduses tunduvad kui "punaste ahelikud". Surmahirm vaevab Ahast
pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.Iga
järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise
konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab surmahirmu vastu võidelda