Sellises situatsioonis esitati Landeswehri juhatajale telegraafi teel ultimatum sakslaste tagasitõmbumiseks. Ultimaatumi tähtaeg möödus 5. juunil ning pärast seda asusid Jriki poole teele Eesti soomusrongid eesmärgiga kontrollida ultimaatumi täitmist. Amata jõe silla lähedal ründasid Landeswehri väeüksused soomusronge. Sellega oli sõjategevus faktiliselt alanud. 6. juunil vallutas Landeswehr üsna vähese vaevaga Cesise, mida olid seni kaitsnud lahingukogemusteta polgud. Landeswehri pealetung Läbirääkimised ebaõnnestusid ning vaherahu lõppes 19. juuni pealelõunal, mil Rauddiviisi osad alustasid edasitungi järgmiste linnade suunas. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, kui Rauddiviisi üksused ründasid eestlaseid. Sakslaste rünnak peatati ja eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Sakslaste üldpealetung algas 21. juuni varahommikul. Suurtükitule toetusel ründas Landeswehr Eesti ja Läti vägesid
Nad oleks võinud ühineda ja pöörduda itta, et enamlastest pind puhastada. Liitlastest said aga vaenlased. Saksa väed olid Läti ja üldse Balti riikdie vastu vaenulikult meelestatud, nähes neid tarbetutena. Landeswehri sõja alguseks sai tuleavhetus Amata jõe sillal. 6. juuni hommikul alustasid liikumist Võnnu suunas aga ka Landeswehri väeosad, et ära võtta oluline tugipunkt enne Volmari linna. Linna kaitses koos kahe Eesti soomusrongiga vaid oluliste lahingukogemusteta Läti 2. Võnnu polk, Rahvaväe 3. diviisi peajõudude koondumine Võnnu ümber võttis aga paar päeva aega. Seetõttu otsustas Landeswehr linna rünnata ning üksinda jäänud lätlased olid sunnitud taganema. 8. juuni hommikul alustas Rahvavägi esimest katset Võnnu tagasi võtta. Vastane oli end aga tugevasti kindlustanud ning andis pärastlõunal vastulöögi, mis sundis eestlasi taganema. 9. juunil alustas Landeswehr uue ägeda pealetungiga, kuid nende rünnak löödi tagasi.
annaabi.ee 
