"lahingratsu" - 1 õppematerjal

RÜÜTLIKASVATUS

lauluoskuse järgi. Väljaspool lossi aga ratsutamise, relvakäsitsemise, mehisuse, tugevuse ja vastupidavuse järgi. Relvakandjad pidid olema head hobustetundjad. Nad igaüks vastutasid rea peremehe hobuste eest, ravisid neid, õpetasid neile lahingrivi, harjutasid võitlusvõtetega ning samal ajal õpetasid ka nooremaid relvakandjaid ja paaže hobuste eest hoolt kandma. See töölõik oli igas rüütlilossis oluline, kuna rüütlid liikusid ja võitlesid alati hobustel, ning lahingus oli hea lahingratsu väga tähtis. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, vaid käega lakast ja teisega sadulast kinni hoides üle hobuse hüppama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu. Viimane nõu süvendas etiketitundmist ja arendas ka koordinatsioonitunnet. Relvakandjad treenisid ka lihtsamatel ja keerulisematel trenažööridel.