Tammsaare ja Gailit elulugu
tundub naeruväärsena, siis ei ütle säärane seletus iseenesest veel midagi (see oleks niisama
hea kui öelda: koomiline on kõik, mis tundub koomilisena) ega anna ka tuge selle liigi
õrnemate vormide - õilistava, liigutava huumori või pateetilise, tõsisema satiiri
kaasahõlmamiseks. Ei piisa ka paljudest lähemaist definitsioonikatseist, mis näevad koomika
tuuma näiteks ,,millegi oodatava tähtsa äkilises lahenemises tühiseks" (Kant, Lipps),
,,üleolekutunde tekkimises teiste inferioorsuse kohta" (Hobbes), ,,üllatava kahemõttelisuse ja
sellest tekkiva inkongruentsi tajumises" (ligikaudu Schopenhauer'il, Fechner'il),
,,mehaanilise, tardunu, harjumuseks saanu või eluvõõra märkamises elavas, pulseerivas elus"
(Bergson), sest ka neid ei saa rakendada koomilise kõigi avaldusnähtuste puhul või nad ula-
tuvad sellest üle mittekoomiliselegi. Küll aga võib neist abi olla ühel või teisel juhul. Et