Soolisest ebavõrdsusest ning võrdõiguslikkuse seadusest
kui veelgi pingutan, küllap siis saan ka parema palga. Sellises lootuses võivadki nad
ilmselt kõrgemast palganumbrist unistama jääda. Naised on harjunud/leppinud
madalama tasutatusega ja tööandatel ei tule ilma konkreetse naiste signaalita
mõttessegi, et naiste palk peaks olema võrdne meeste omaga. Selline on minu
meelest tüüpnäide Eesti inimese alalhoidlikkusest ja kannatajameelest, kes arvab , et
külll olukord paraneb kui aga ise ennast muudan. Tithipeale lahenebki asi, kuna
naisel harjub oma allasurutusega, ega oskagi midagi paremat tahta. Kui aga pole
enam soove, pole ka probleemi.
Et soolise võrdõiguslikkuse ideed laiade rahvamassideni tuua selleks ongi vaja
ennekõike lüket kõrgemalt seadusandlike võimuorganite poolt. Kodanikualaatused
ja kolmas sektor ei oma Eesti ühiskonnas veel nii palju kandepinda ega legitiimsust
selliste suurt ideede propageerimiseks. Soolise võrdõiguslikkuse seadusest saaks aga
annaabi.ee 
