Tammsaare ja Gailit elulugu
prototüübile Don Quijote'le; isegi oma Sancho Panza on tal olemas valgesilmalise robustse
käsilase Ollino näol). Mauruse idealism ei anna aga võrreldagi Don Quijote omaga. Ta on
idealist peaaegu ainult nime poolest, mammonajünger altruistlike puhangutega,
kroonupatrioot absurdsest kikkiskõrvsusest, blasfeemilise künismiga usumees - seega
varustatud päris paraja parmaga igasuguseid vastuolulisi komplekse, mis koomilise kiirusega
omavahel vaheldudes ja oma vastanditesse lahendudes loovad haleda, vaevalt-vaevalt
inimväärsust säilitada suutva, oma tühisusega hubast meeleolu tekitava kuju. Siin pole
Tammsaare näilikult enam sugugi hoolitseda tahtnud tüübi sirgjoonelisuse eest. Relatiivsuse
skepsis, väärtuste segipaiskamise lust paistab raamatu igalt leheküljelt vastu. Kirjanik on
haaratud uuesti huvitavast mängust, arendada igasuguseid mõttekäike näiva absurdsuseni.
annaabi.ee 
