Eesti 18.sajandil ja 19.sajandi esimesel poolel
1897.a rahvaloendusel elas
väljaspool Eesti ala umbes 100 000 inimest
1866.a vallaseadus jällegi mõlema kubermangu kohta. See tähendas, et vald vabanes
mõisniku kontrolli alt. Vallas oli kõige tähtsam valla täiskogu, kus olid kõik valla peremehed
(vahet pole kas rentnik või päris peremees) ja iga 10 maatamehe kohta 1 (sinna alla käis ka
ntks peremehe poeg). Täiskogu valis valla volikogu, mis valiti 3 aastaks, seal 4-24 liiget, seal
samuti pooleks peremehed ja maata mehed. Volikogu lahendaski igast küsimusi. Selle
liikmete seas oli ka vallavanem, kes pidi olema kindlalt peremees. Liikmeks olek oli auasi,
palka ei saanud. Küll aga oli vallal ka palgalisi ametimehi, keda vallavolikogu palkas, ntks
koolmeister, vallakirjutaja (sekretär, raamatupidaja), vallakasakas (käskjalg, vallakohtu
teener). Igal vallal oli vaja ka vallamaja ja vallalaegast (eelarve).
1874.a sõjaväereform teenistusaega lühendati 6 aasta peale 25 asemel. Mida rohkem