MINU ENESEHINNANG 1. Enesehinnang tähendab seda, mida inimene arvab enda ja oma hakkamasaamise kohta. See on sinu väärtus su enda silmis ehk mis tunne on tegelikult olla sina. Enesehinnang määrab su enesetundmise ja käitumise. Sellest sõltub, kas sa söandad suhteid luua või poed peitu oma isikliku kindluse müüride vahele, kas julged viia ellu muutusi ja riskida või kulged elus mööda kitsast (sageli ka igavat), kuid tuttavat-turvalist rada. Enesehinnang nagu igasugune muu hinnang saab olla adekvaatne ehk tegelikkusele vastav või ebaadekvaatne. 2. Adekvaatse enesehinnanguga inimene on teadlik oma annetest ja võimetest, ta aktsepteerib end sellisena, nagu ta on ja seetõttu pole tal keeruline taluda kriitikat või tunnistada tehtud vigu. Ta vastutab oma otsuste eest, on valmis muutuma, arenema ja õppima. Selline inimene rajab oma identiteeditunde ...
seletusviis, madal intelligentsus ja täiuslikkuse hoiak. Madal enesehinnang ei luba probleemile suunatud toimetulekut kasutada, sest alati püütakse kohaneda ja vaikselt ära kannatada. See aga tähendab, et kasutusel on ainult oma emotsionaalsetele seisunditele suunatud toimetulek (s.t. inimene tegeleb vaid oma tunnetega, nt. süü, häbi, hirm, ega keskendu reaalsele tegutsemisele-kommentaar H. Reiljan), mis paraku ei vii lahedusele. Ülikõrge saavutusvajadus tähendab, et inimese jaoks on tähtis saavutada midagi erakordset ja väljapaistvat. Kogu oma elu suunab ta eesmärgini jõudmiseks. Teel sinna tekib aga loomulikult hulgakaupa takistusi. Ja iga takistus suurendab hirmu läbikukkumise ees. Fataalse seletusviisi puhul nähakse sündmuste põhjustena mitte ennast, vaid inimesest sõltumatuid jõudusid. Saatust, üleloomulikke jõudusid, juhust. Niisuguse seletusviisi tõttu ei ole inimesel endal
annaabi.ee 
