radioaktiivsete tuumade vähenemist ajas on parem kirjeldada diferentsiaalsel kujul. Olgu meil ajahetkel t olemas N radioaktiivset tuuma. Siis üliväikese ajavahemiku t jooksul lagunenud tuumade arv N on võrdeline tuumade koguarvuga ja sõltub lagunemise kiirust iseloomustavast suurusest : Diferentsiaalsel kujul esitatuna: Selle diferentsiaalvõrrandi lahendiks saame radioaktiivse lagunemise võrrandi: , kusjuures lagunemiskonstant ja poolestusaeg T1 2 on seotud järgmise valemiga: ln 2 0.693 T1 2 = = Alfa-radioaktiivsus Alfakiirgus kujutab endast heeliumituumade voogu, mis koosnevad kahest neutronist ja kahest prootonist ning omavad seega positiivset laengut 2+. Alfaosakesed on küll kõige ohtlikum radioaktiivsuse liik, kuid juba õhuke paberileht suudab meid tema eest kaitsta. Suure massi ja
F. Soddy'ga): Valemi olemus on lihtne: kuna kiirgus tekib tuumade lagunemisel, peab tema intensiivsus (ajaühikus lagunevate tuumade arv) olema võrdeline tuumade koguarvuga. Seetõttu väheneb tuumade koguarv iseendaga võrdeliselt: kus on võrdetegur (nimetatakse radioaktiivse lagunemise konstandiks), märk miinus aga näitab kahanemist ajas. Nagu mäletame, viib selline difvõrrand alati eksponentfunktsioonile. Radioaktiivset ainet iseloomustavateks suurusteks on lagunemiskonstant ja pooliga Nagu võngete sumbumisel, saab ka siin anda eksponentsiaalse konstandi asemel märksa arusaadavama suuruse - poolestusaja (ka pooliga) - ajavahemiku, mille jooksul radioaktiivse aine tuumade arv väheneb pooleni esialgsest: Kiirguskaitse. Radioaktiivse kiirguse eest kaitsmiseks on kolm võimalust: 1. Kiirguse ekraneerimine: inimene eraldatakse kiirgusallikast kiirgust tugevasti neelava kaitsekihiga
annaabi.ee 
