VARAUUSAEG
Lõuna-Prantsusmaal
hakkas peamiselt aadli ja alamvaimulikkonna hulgas 1540. aastatel levima kalvinism. Sveitslaste
Vandeliidu nime järgi (Eidgenossenschaft) hakati prantsuse kalviniste nimetama hugenottideks.
Henri II [154759] jäi välispoliitikas pragmaatiliselt reformatsiooni poolele: käimasolevates
Itaalia sõdades võitles Prantsusmaa katoliku Habsburgide ja paavsti vastu. Sisepoliitikas seevastu
suhtus kuningas riigi ühtsust lagundavasse reformatsiooni vaenulikult. 1551 anti ketserite jälitamine
üle kuninglikele kohtutele. 1557. aasta Compiègne'i ediktiga ähvardati kõiki reformaatorlike
õpetuste pooldajaid surmanuhtlusega.
Cateau-Cambrésis' rahu (1559) lõpetas Itaalia sõjad. Ususõjad Prantsusmaal hakkasid aga alles
nüüd õige hooga pihta, olles seotud kolme perekonna võimuvõitlusega. Kuninga lähisugulased
Bourbonid toetasid protestante, õukonnas mõjukad Guise'id katoliiklasi, troonil istuvad Valois'd