V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mõne sammu järel leidis ta enese Saint-Micheli sillal
olevat! ühe maja alumisel korral paistis aknast tuli. Lähemale astudes nägi ülemdiakon läbi
katkise ruudu räpast tuba, mis tas ähmase mälestuse elustas. Ses toas, mida vilets lamp
tuhmilt valgustas, istus blond, priske, rõõmsa näoga noormees, kes laialt naerdes
väljakutsuvalt
riietatud noort tüdrukut kallistas. Lambi ligidal ketras vanaeit ja laulis väriseva häälega
mingit laulu. Kui noormees naerda ei lagistanud, jõudis vanamoori laul tükati preestri kõrva.
Sellel olid mõttetud ja hirmsad sõnad:
Grève, sa haugu, Grève, sa kisa!
Keerle värten, anna lisa.
Ketra nööri timukale,
silmust võllatõmbajale!
Grève, sa haugu, Grève, sa kisa!
Kena köis sa kanepine!
Kuivatagu tihemini
kanepit ja mitte nisu!
Vargale ei tee vist isu
kena köis see kanepine.
2
0
5
Grève, sa haugu, Grève, sa kisa!
Vaatama, kas hing on visa
tüdrukul, kes võllas ripub,
aknast iga mees nüüd kipub.