Inimene vutlaris - täispikk tekst
maateaduse õpetaja, keegi Kovalenko, Mihhail Savvits, väikevenelane. Ta ei tulnud üksi, vaid õe
Varenkaga. Mees oli noor, pikk, tõmmu, tohutute kätega, juba näost näha, et kõneleb
bassihäälega, ja tõepoolest, hääl nagu tõrrepõhjast: bu-bu-bu...Aga õde polnud enam noor, nii
umbes kolmekümnene, kuid samuti pikk, sale, mustakulmuline, punapõskne ühesõnaga, mitte
preili, vaid marmelaad, ja nii lõbus, häälekas, laulab aga väikevene romansse ja lagistab naerda.
Polnud tal kuigi palju tarvis, et valju häälega naerma pista: ha-ha-haa! Esimene põhjalik
tutvumine oli meil Kovalenkodega, nagu mäletan, direktori nimepäeval. Keset tõsiseid ja morne,
pingutatult igavaid pedagooge, kes isegi nimepäevadele lähevad kohuse pärast, näeme äkki, et
uus Afrodite on vahust sündinud: käib, käed puusas, naerab, laulab, tantsib... Ta laulis
tundmusega ,,Puhuvaid tuuli", siis veel ühe romansi ja veel, ning võlus meid kõiki, isegi
Belikovi
annaabi.ee 
