Merekultuur ja etikett
Nende
kinnitamiseks kasutati nii puidust tüübleid kui sepisrauast naelu, kusjuures reeglite kohaselt
tuli tüübleid naeltest rohkem kasutada, et laevakere jääks tervikuna piisavalt elastseks ja
paremini "lainet võtaks". Kiilu lähedal muutus laevakere järk-järgult paksemaks. Plankude
tihendamiseks kasutati kanepikiude, mis hiljem tõrvaga üle võõbati.
Ameerika vahet sõitvate galeoonide veealune osa kaeti kaitseks Kariibi mere laevaoherdite
(liik merikarpe) eest õhukese tinaplekiga, mis oli laevaplankudest eraldatud tõrvatud
purjeriide kihiga. Vanaaegseid meremaale uurides võib märgata, et galeoonide kere veealune
osa oli valge või helehall. Selle värvuse kindlustas viimane kaitsekiht, mis koosnes
loomarasva, tõrva ja hobusejõhvide segust.
Kõige viimasena pandi paika mastid, taglas ja pika pinni abil töötav rool, mis poltidega
ahtertäävi külge kinnitati.
annaabi.ee 
