Merekultuur ja etikett
paistis silma kõrgete pealisehitiste-kastellidega
nii vööris kui ahtris. Kuigi suurtükiluugid
puudusid, võis iga karaki ülatekile paigutatud
kergemate kahurite abil kaubalaevast
sõjalaevaks muuta (või vastupidi).
Karaki põhiliseks puuduseks oli kehv
merekindlus – kõrge parras ja pealisehitised
kippusid samuti "tuult alla võtma", nii et laev
liikus hoopis teises suunas kui kapten soovis.
Kuna karavelli manööverdusvõime oli tükk
maad parem, tuligi ühel tundmatuks jäänud
laevameistril mõte mõlema tüübi head
omadused ühendada. Selleks asendati karaki
vööris asunud kastell pikalt etteulatuva
"nokaga", millele toetusid pukspriit ja
kliiverpoom. Ka laevakere muudeti pikemaks
ja voolujoonelisemaks – kui karaki kiilu
pikkuse ja kere laiuse suhe oli 1 : 3, siis
galeoonidel saavutas vastav näitaja juba 1 : 4. Kere ise muutus veeliini kohal laiemaks ja
parraste kohalt kitsamaks, saavutades ristlõikes pirni kuju – see suurendas püstuvust ja