ESSEE ÕPETUSSÕNADE JA VANASÕNADE TEEMAL
"
Õpetussõnades näidatakse laiskust aga alati taunitavana ja Õp 10:4 ütleb, et laisk poeg on
oma vanematele häbiks: ,,Taibukas poeg kogub suvel, aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb
häbi."
Vanasõnade ja Õpetussõnade vahel on erinevuseks ka see, et kui Õpetussõnad jäävad alati
ühele seisukohale, siis vanasõnad on mõnikord üksteisele vastukäivad sõltuvalt
olukorrast, milles neid vajati. Näiteks ütlevad Raplast või Märjamaalt pärinevad vanasõnad:
,,Laesal põle ilmaski aega" ja ,,Laesal on alati aega küll." Või: ,,Töö kiidab tegijat" (töökust
tõstetakse esile ja inimest hinnatakse ka tema töö järgi) ja ,,Mõisa köis las lohiseb"
(võõrale tehtava töö juures on mõistlikum jõudu säästa).
Kui Õpetussõnades nimetatakse arututeks ja rumalateks laisku: ,,Ma läksin mööda laisa
põllust ja arutu inimese viinamäest," (Õp 24:30), ,,Laisk on iseenese meelest targem kui
annaabi.ee 
