Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
B. 247), jne.
Niikaua kui võitlus (avalikult või varjatud kujul) veel käimas oli võõraste vastu, ei olnud
pärismaalastest maaomanikest vist küll mitte palju soovijaidki võõraste isandate laenumeesteks
hakata. Alles pärastpoole võis see soov elavamaks minna; järjest seda tagasihoidlikumaks
muutus siis aga isandate vastuvõtlikkus selles suhtes.
Sel ajal oli vahe laenumehe ja päriskoha omaniku vahel peaasjalikult see, et laenumehel ei olnud
tarvis maksu maksta. Paistab, et juhtuval korral oli päriskohal võimalik ka kümnist välja
lunastada (si vero subditi decimas dominis suis redimant...., U. B. 165).
Vasallide vahekord maaisandaga võis kohe alguses kergesti halvaks kujuneda: Saaremaa
piiskopp on sunnitud orduga lepingu tegema, et ordult oma vasallide vastu tuge saada, kes sõna
ei kuula ja kiriku omandust vägivaldselt enese käes peavad (U. B. VI, 2724, a. 1238). Sellevastu