Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Ordul oli kibe käes; tal õnnestus aga neist siiski jagu saada,
saaki ja lunastusraha saada vangidelt, kes põlemapandud kirikus vangi võeti.
Tekkinud seisukorraga ei jäänud eestlased siiski rahule, ei leppinud Taani kuningas, ei võinud ka
paavst leppida. 1238. a. pidi ordu endised Taani maakonnad Taanile tagasi andma, paavsti ja
kardinaalkolleegiumi otsuse põhjal (24. II. 1236), ainult Järvamaa jättis Taani kuningas ordule.
Ordu ja asevalitseja endised laenumehed pidid oma laenuõigused kaotama, kuid kuningas leppis
viimaks järele, et suurem osa ordu Saksa vasalle maale jäi - eestlaste kahjuks. Ordu pidi ka
lunastusraha, mis ta vangidelt saanud, tagasi andma. Brevern (Der liber census Daniae. . ., j 858,
Lhk. 166 jj.) arvab, et ainult Taani vasalle oli lunastusraha eest vabaks lastud, mitte aga
vangilangenud mässulisi eestlasi, kes küll lihtsalt surmatud. Kuid Brändist kroonika, mille põhjal
annaabi.ee 
