Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
indebitis).
Kuid neidsamu vasalle võis ka ordu ära kasutada vastristitute rõhumiseks, kes hoidsid piiskopi
poole, kui ordu piiskopiga sõjajalal oli (v. Livonica 21, 19. 21. 22).
Maaisandad püüdsid laenumeesteks muidugi neid võtta, kes nende poole hoiavad. Kui taanlased
ajutiseks Eestimaalt välja tõrjuti, soetas ordu vahepeal Eestimaale suure hulga ordumeelseid
saksa vasalle. Kuigi paavst pärast tühistas nende, asevalitseja ja ordu poolt soetatud laenumeeste
õigused saadud laenumaade kohta, leppis Taani kuningas viimaks ometigi järele, et suurem osa
neist Eestimaale alles jäi. Brevern'i umbkaudse arvestamise järele oli 1238. a. vasallide käes
juba umbes kaks kolmandikku maid Harjus-Virus (v. eespoolmainitud teos, lk. 67 j., 254).
Ka mõni pärismaalane sai laenumaid, näit. taani aja alul keegi Clemens esto, eestlane, kes
ristimisel Clemens'i nime saanud. Orduajal tagandati ta ja sakslased said ta maad; 1238. a.