halastamatut võimu. Noa haub oma pojale kättemaksu solvangu eest. Vee hävitustöö on hirmuäratav. Tänuks veeuputusest pääsemise eest ohverdab Noa Jahvele loomi. Ohverdamine kui loomisprotsessi vastand näitab maailma vastuolulisust. Viis stseeni on seotud maailma loomise, positiivse alge rõhutamisega, neli stseeni näitavad loodu lõhkumist, jumala loobumist omaenda kätetööst või leppimist vägivalla kui paratamatusega. Peastseene Sixtuse kabeli laemaalingul ümbritsevad sibüllid ("Delfi sibüll") ja nende vastas asuvad teadlase-mõtleja näoilmega prohvetid ("Prohvet Hesekiel"). Nii mehelikud sibüllid kui prohvetid hoiavad käes kas raamatut või kirjarulli - vaimse mõjuvõimu sümboleid. Kõik figuurid on haruldaselt tugevad ja musklilised ning meenutavad ülevärvitud skulptuure. Säilinud joonistused kinnitavad, et Michelangelo maalis sibülle lihaseliste meesmodellide järgi. Karniisidel võib näha istuvaid alasti
Diana pärast suplust. Louvre Mõni pikantne lugu, on siiski seotud ka Artemisega. Ühel suvepäeval sattus jahimees AKTAION metsas ootamatult nägema nümfide keskel suplevat rüütut Artemist. Jumalanna pahandas sedavõrd mehe peale, et moondas ta otsemaid hirveks ja Aktaioni oma koerad kiskusid ta lõhki. Seda stseeni on kujutanud oma maalidel Tizian, Rembrandt, Tiepolo jt. Kuid eestlastele kõige kättesaadavam sama loo kujutus on Kadrioru lossi suure saali laemaalingul. NB! Suurenda pilti! G. Cesari. Diana ja Aktaion. Kunstimuuseum. Budapest Teine niisama pikantne, kuid kurva lõpuga lugu juhtus Artemist pidevalt saatva nümf KALLISTOga, kes nagu Artemiski tõotas jääda igavesti neitsiks. Zeus armus neiusse, ootas ära, mil Artemis üksi jahile läheb, moondas end naiseks, kes sarnanes Artemisega nagu kaks tilka vett ja sellisel kujul võrgutas neiu. Suur oli jahijumalanna üllatus, kui ta peagi avastas, et sõbratar on rase