Sõnamõrvar
leidsime. Äkki saad sealt koju koos päästjatega?"
rääkis Kojutt. Me asusime rusude poole teele. Tee oli pikk. Hobune pidi läbi ronima
kitsastest kohtadest ja liaanidest läbipõimitud vihmametsadest. Kojott pani mind kahe
kilomeetri kaugusel rusudest maha.
"Nüüd mine otse edasi ja kui näed paksu ilma ülemiste oksteta vana tohletanud puud,
roni puu otsa ja mine paremale poole põiki mööda liaane edasi! Muidu vajud soo sisse.
Kui jõuad järgmise vana ilma ladvata paksu tohletanud puu juurde, siis pööra ennast jälle
otsesesse suunda ja mine otse edasi. Head teed!"
Ja ta ratsutas minema. Alustasin teekonda rahulikult. Ma ei kartnud, et midagi võiks
juhtuda. Varsti hakkas paistma suur vana tohletanud puu.
Noh, näe, olengi ohutult jõudnud selle vana puuni. Nüüd tuleb ainult puu otsa ronida ja
õige suund leida ja liaane mööda teise puuni jõuda ja siis... ahh! Noh, tegelikult tuleb
veel päris palju ette võtta enne, kui rusudeni jõuan
annaabi.ee 
