Logistiliste teenuste lepingud
ole seaduses nimetatud, näiteks stivideerimisleping. Viimasel juhul võetakse vaidlusaluse
küsimuse lahendamisel aluseks see VÕSis nimetatud lepinguliik, millele vaidlusalust lepingu osa
saab allutada. Näiteks võib transpordileping sisaldada üheaegselt nii ladustamise, tollimise kui ka
vedamise kohustust. Lepinguvabaduse printsiibist tulenevalt ei pea pooled muretsema
sellepärast, et vedu oleks eraldi reguleeritud veolepinguga ja ladustamine ladustamislepinguga.
VÕSi teisest olulisest printsiibist, dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt ei pea teenuse osutaja ja
teenuse tellija muretsema sellepärast, et lepingu tingimused oleksid VÕSi sätetega kooskõlas.
Dispositiivsuse põhimõte tähendab, et seaduses sätestatust võivad pooled lepinguga alati kõrvale
kalduda. Välja arvatud juhul, kui VÕSis on konkreetselt sätestatud, et kõrvalekaldumine pole
lubatud. Üldjuhul sellist keeldu transpordilepingutele VÕS ei sea.