Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
on läbiva muusikalise arendusega. Samal aastal (1816) valmib opera buffa ,,Sevilla habemeajaja" (Il barbiere di
Siviglia; libreto põhineb Beaumarchais' Figaro-triloogia esimesel osal). Itaalia-ajast võiks veel nimetada oopereid
,,Tuhkatriinu" (La Cenerentola), ,,Mooses" (melodramma sacro; ainestik Vanast Testamendist Mooses viib oma
rahva ära Egiptuse vangipõlvest), melodramma semiserio ,,Varastaja harakas" (La gazza ladra). Paljud peaosad on
kirjutatud lauljanna Isabella Colbran'ile, keda peeti tollal üheks paremaks sopraniks Euroopas (ja kellest sai Rossini
abikaasa).
Rossini on ise maininud, et tema ideaalid on lihtne meloodia (melodia semplice) ja selge rütm (ritmo chiaro), kusjuures
tuleb mõista, et meloodiaga kaasnevad ka virtuoossed kaunistused. Rossini ,,firmamärgiks" peetakse sageli ka pikki
annaabi.ee 
