„Disokobolus“
tooniandvat osa etendas kuulus riigimees Perikles (umb. a. 495 429).
Selle ajastu kaks skulptuuri suurmeistrit olid Polykleitos ja Myron. Myroni looming langeb V
sajandi teise veerandisse, kuid tema teosed erinevad tunduvalt niisugustest range stiili
kunstimälestistest nagu Olümpia templite viilud ja metoobid. Tema kaasaegsed, nii nagu ka
järeltulevad põlved, märkisid ära tema teoste rõhutatud elusisust. Luuletajad lõid laule tema
Ladose kujust, sest see näis kiirest jooksust hingeldavat. Ühest Myroni lehma kujutavast
skulptuurist jutustatakse, et lehm olevat olnud nii loomutruu, et vasikad imenud selle nisasid
ja lõvid tunginud talle kallale. Teatud ettekujutuse Myroni mõlemast suuremast tööst grupist
"Athena ja Marsyas" ning "Kettaheitjast" annavad ainult nendest säilinud koopiad.
Pidulikul sammul astuv ja rõõmsalt naeratav VII ja VI sajandi atleet mõjus peaaegu jumala
sarnasena