Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal
Kuigi Tertullianus hakkas mingil hetkel võtma sõna montaistide kaitseks (õpetus, mis
kuulutas peatset maailmalõpu tulekut ja sellest johtuvalt suurema ranguse ja
askeetlikkuse vajadust), mis nimetati hiljem ka ,,Früügia eksiõpetuseks", pühendas ta
kogu oma elu sellele, et näidata oma uskumuste kooskõlalisust ja vastaste
ebajärjekindlust.22 Tertullianuse jaoks kokkuvõttes sai distsipliin tähtsamaks kui
andestus.23
Tähtsaimateks kreekakirikuisadeks olid veel Origenes, Klemens; ladinakirikuisadeks
Hieronymus, Augustinus, Leo Suur. Ortodoksia ja hereesia vaheline pinge avaldus
kõikides nende kirjutatud teostes. Sajandite jooksul tegelesid nad ristiusu õpetuse hoolika
sõnastamisega just nimelt selleks, et välistada hereesiaid. Kuigi peab ütlema, et nii
mõneski neis oli õpetus liiast läbi imbunud kreeka filosoofiast, mis võis seada kahtluse
alla nende tõeliselt ortodoksse nägemuse kristlusest (Näit. Origenese õpetus astmelisest
Kolmainsusest).24