Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon
õigust kasutati teatud määral eri piirkondades uute õiguste kõrval keskaja lõpuni ja veel
hiljemgi. Samas oli varasemast olemas üleskirjutatud Rooma õigus, mis kergelt mõjusid
võis kergelt näha barbarite õigustes ning osaliselt kasutati seda õigusallikat ka
hilisemates õigustes. Arhailise õiguse ja keskaja õiguse vaheetapiks loetakse perioodi,
kus valuraha muutus või püüti riigi poolt muuta karistuseks ning need varakeskaja
normid sisaldusid germaani rahvaste tavaõiguse ladinakakeelsetes üleskirjutistes nn
barbarite õigustes (5-9. Sajand). Samas Karolingide ajal õiguste kirjutamine lakkab ning
valitsejast saab ise peamine otsustaja. Hilis-keskajani domineeris kirjutamata
õigustraditsioon. Võib õelda, et keskajal puudus kirjutatud norm, kehtisid tavad, reeglid.
Oluline oli, et mida vanem, seda autoriteetsem kuni murranguni 12. sajandil, kui õpiti
taas tundma Rooma õigust ning suurenes kirjapandud õiguste hulk.