Inimpopulatsioon on selle ajaga ligi kümnekordistunud. See tähendab aga seda, et loodus ei suuda meile enam pakkuda seda, mida me vajame, ning me olema hakanud seda ise võtma ja võtma. Seda tehes oleme aga ökosüsteemi paigast ära löönud ning tarbime rohkem, kui meile on ette nähtud. Kasutame ressursse, mis on mõeldud teistele liikidele, ning muudame paljudele liikidele elukeskkonna kõlbmatuks. Näiteks kivisütt kaevandades ja seda hiljem töödeldes ladestame järelejäänud, meile kõlbmatu kõrvalprodukti mõnele põllule ning ajapikku on terve põld ladestatud söetuhka täis ja seega muudetud teistele elukõlbamtuks. Inimene kasutab ära ka paljude teiste liikide söögilaual oleva. Näiteks kalade ülepüük on ohuks peaaegu igas meres ning sellele võib järgneda nii mõnegi liigi väljasuremine. Väga suureks probleemiks on ka metsaraie, sest selle tõttu kiireneb ohus olevate liikide
sisaldab isiklikke nalju ja tundeid, teisalt poolteaduslik kogumikuelement klassifitseeriv ja arhiveeriv. Jüri Arrak Pildist tuleb ruumiliselt välja "kultuurikiht". Mulle tundub, et kunstnik üritab tähelepanu pöörata prahi viskamisele merre. Mida me oleme kord põhja ladestame, sellega peame me ka edasi elama. Ükskord aga ületab see sodi selle veekeskkonna taluvuse piiri ning meie oleme need, kes peavad tagajärgedega elama. Mulle meeldib selle reljeefse pinna mängimine valgusega. Eri nurkade alt heidab reljeef erinevaid varje, mis muudab pildi ilmet. Konrad Mägi
annaabi.ee 
