Hääldus ja hääldusteadused
t trapetsi otstes
(vt seal lõikuvaid põikjooni). Teisisõnu, tänapäeva haritud eestlase kõnet iseloomustab keele
maksimaalne liikumisulatus ette-taha-suunal. Huulvokaalide ü, ö ning huulestamata tagavokaali õ
moodustus võib olla teljest vaid pisut tsentripoolsem (lähenedes kolmnurga külgedele, kuid siiski
neist väljapoole jäädes).
Peen punktiir skeemi vasakul väljal tähistab telge, kust tegelikult kostavad P. Ladefogedi võrguõpiku eesmised
"kardinaalvokaalid" (http://www.phonetics.ucla.edu/course/chapter1/vowels.html). See näitab, et inglise
(vmt) emakeelega kõnelejal on raske kujutleda ja teostada häälikuid, mis oleksid nende [a]-st ja [e]-st veelgi (!)
eespoolsemad. See seletab ka alumise esipunkti erinevat tähistust siin ja muukeelsetes käsitlustes viimaste "a" jääb
oma loomult keskvokaalide eesmisele piirile. Tõelist kardinaali tähistame æ-ga (eesti keeles vastab sellele ä).
annaabi.ee 
