Franz Kafka
vähimatki süüdistust, ja seda kuni romaani lõpuni. K-l lasub abst-
raktne «süü», kuid mitte ühtki konkreetset süüdistust. Sisuliselt
modelleerib Kafka siin olukorda, kus ümbrus (ümbritsevad inime-
sed, nt ühiskond), võib ükskõik kelle panna endast arvama mida
iganes k.a seda, et ta on «süüdi». K. süüle, niisamuti nagu ka
selle absurdsusele, viitab «Protsessis» kõik. Võiks ju arvata, et
tegu on lihtsalt Josef K. paranoilise unenäo või fantaasiaga, kuid
see labastaks romaani tõlgenduse viimase piirini. Palju huvita-
vam on vaadelda teost kui instrumenti inimese ja tema ümbruse,
või inimese ja ühiskonna suhete uurimiseks. Sellisel juhul näitab
«Protsess» ümbruse täieliku meelevalda üksikinimese üle, seda,
et ümbrus võib igaühe meist panna endast arvama mida iganes.
Sellisena avaldub esmapilgul teose sotsiaalkriitiline, analüütiline
pool. Kafka on siiski suutnud vältida üheseltmõistetavat ühiskonna
annaabi.ee 
