Põhjalik kokkuvõte Vana-Roomast
Teatri põhieesmärk oli rahvast
naerutada, maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme ei käsitletud. Olid vabaõhutetrid, puidust lava
ja istekohtadega (esimesed kivitetrid vabariigi lõpul). Puudus koor. Näitlejad kandsid maske,
ning zestikuleerisid dialooge ja aariaid esitades. Kuulsaim näitekirjanik oli Plautus, kes
mugandas hellenistliku kreeka komöödiaid. Sealsetes süzeedes kajastusid igapäevaelu
koomilised juhtumid. Vabariigi lõpul labasekoeliseks naljaks muutunud teater ei rahuldanud
enam nõudlikumat publikut, mis tingid näidendite kirjutamise vaid lugemiseks.
Oma positsioon rahva seas võideldi sellega, kui selgelt eóma arusaamu väljendati ning
järelikult oli oluline osa kõnekunstil. Oluline oli teiste seisukohti kummutuda ja neid oma
seisukohtade õigsuses veenda. Oraatorid rooma kõnemehed, kes sageli Kreeka kõnemeeste
juures õppimas käisid. Kuulsaim oraator oli ratsanikuseisuses Cicero oma kohtukõnedega, kes
annaabi.ee 
