Neid mehi peeti kangelasteks ja neid, kes ei surnud nii, peeti hädavaresteks. Nad uskusid, et on olemas lahingu ja surma jumal Odin ja taevajumal Thor. Surnute mälestuseks püstitasid viikingid ruunikivi, millesse raiuti ruunikirjas tekst surnu nimega. Ruunid koosnesid sirgetest joontest, sest nii oli neid lihtsam noa või peitliga lõigata. Ruunikirjal usuti olevat nõiavõim. 2. Enamus eurooplased olid vaenlased. Üks hetk sai Euroopa ülikutel Viikingite laastamis töödest villand ja nad hakkasid vastu võitlema. Linnadesse rajati kaitseehitised, ülikud kasutasid ratsaväge, misvõimaldas ruttu kohale jõuda, samuti hakati kasutama jaluseid ning siissaadi võidelda nii, et ei kukutud hobuse seljast maha. Umbes aastal 1100 viikingite retked lõppesid ning tekkis feodaalkord. 3. Viikingite retked ulatusid kõikjale Euroopasse: Prantsusmaale, Saksamaale, Hispaaniasse, Inglismaale, Itaaliasse, Kreekasse
Huhuu kes oli simpans oli niisammuti endast väljas, kuid temaga oli natukene kurvem lugu, nimelt hoidis isand teda puuris, et too lollusi ei teeks ning minema ei jookseks. Kuid kui peremees ei olnud tagasi tulnud muutus Huhuu rahutuks ning hakkas puuris märatsema, kõigutades puuri edasi tagasi, avanes lõpuks puuri uks. Huhuu vaatas kahtlevalt puuri uks peal ning astus siis puurist välja oma vabaduse kätte. Seda kõike oli Popi arglikult jälginud teiselt poolt tuba kirstu all. Huhuu laastamis töödel ei olnud ei otsa ega äärt, kord tühjendas köögis puuvilja ja juurvilja varusid kord käis isanda riidekapi kallal tuuseldamas. Kaua peremeest oodates Popi loobus, ning leppis sellega, et tal lihtsalt pole enam isandat. Nägi isegi õudus unenägusid sellest et Huhuu on ta uus peremees, et too on riietatud kui isand ning hoiab teda keti otsas ning jalutab mööda linna. Sellest võikast unenäost ärgates kohkus ta veel rohkem kui
annaabi.ee 
