Pliiats
päikese käes kõvaks.
Egiptlased kirjtasid teritatud pillirookepiga. Venemaal kraabiti kirjatähed terava luupulgaga
kasetohule või pärnakoorele. Roomlased kasutasid metallkepikest, mis oli ühest otsast terav,
teisest tömp. Kepikese terava otsaga kirjutati vahasse, tömbiga suruti vaha siledaks – kiri
kustutati.
Esimene grafiitpliiats valmistati 1665. aastal. Grafiit oli selles habras ja murdus kergesti.
Aastal 1790 leiutati grafiitplbri ja savi segust pliiats (Laasfeld).
AJALUGU
Traditsiooniliselt väidetakse, et keskaegses Inglismaal leidis karjus tormiga maha langenud
puu, mille juured olid koos hallikas-musta massiga. Et leitud mass on grafiit, kristaliseeritud
süsinik, tõestati Rootsi keemiku Carl Wilhelm Scheele poolt 1778. aastal. Nimi „grafiit“
tuleneb Kreeka keelsest sõnast „kirjutama“. Inlglise keelne nimi grafiidile on „plumpago“
mille tähenduseks on „sarnane pliile“, millest tuli ka nimi „pliiats“.