Tõde ja Õigus II Terve tekst
Otsimine isegi sündis
nagu rohkem viisi kui asja pärast. Huvi pakkus ainult Laane kast, sest siit leiti paar poolikut
tinalusikat, mis samuti paberisse mässitud, nagu Indreku tassikõrvadki. See oli Indrekule
piinlikumaid silmapilke, mis jätkusid Laane ülekuulamisel.
,,Mis need on? Mis te neist korjate?" küsis direktor.
,,Ma ei korja," vastas poiss, ,,need on kodunt kasti jäänd."
,,Jällegi kodunt!" hüüdis direktor ja kõigi pilgud pöördusid mitte Laanele, vaid Indrekule, sest kõik
mõistsid, et ka tema oli direktorile midagi samasugust vastanud, nagu oleks ta Laanega enne
kokku rääkinud. ,,Mis te kodus nende tinatükkidega tegite?" päris direktor edasi.
,,Tahtsin õnne valada," vastas Laane ja Indrek oleks hea meelega kas või põranda alla vajunud.
,,Soo, või õnne," ütles härra Maurus, nagu oleks ka teda poisi vastus rabanud. ,,Kõik tahavad