Mõistatused
lipitud ja lapitud, sibul siiruviiruline, humal keerleb ja veerleb, pea on siidikera-niidikera, suits
kiigub ja liigub, leivamõhk on tehtud puust puka-paka ja sõel niinest nika-naka jne.
Kuid reduplikatiivsed jm. leksikaalsed improvisatsioonid lähevad mõistatustes palju kaugemale kui
tavakeeles. Mõistatuses on mõistatuslikud mitte ainult terviktekstide, vaid tihti ka üksiksõnade
tähendused. Siin tuleb ette omalaadseid libasõnu, mida on nimetatud ka kvaasisõnadeks ja
laaliateks ning mis kõiguvad kolme "leksikaalse normaaloleku" täistähenduslike sõnade,
pärisnimede ning onomatopöa või deskriptiivide vahel, kalduvad kord ühe, kord teise poole, kuid
pole õieti ükski neist.
On näiteks laia levikuga eesti mõistatus, mis esitab kilki (harvem ka kirikukella, rotti vm. asju)
kuskil laulva kukena, nt. Kukk laulab kuusnas, kaasnas, kivises keldris, tammises tündris. Kaks
annaabi.ee 
