E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
Gabriel oli oma salgaga lagedalt maalt tulles selsamal õhtul Tallinna alla jõudnud ja
Lasnamäel
olevas kivimurrus laagrisse asunud. Öösel mäe alt tumedat kära kuuldes ja märgates, kuidas
seal lugu seisab, oli ta kõhe mehed üles ära-tanud, nendega hobuste selga istunud ja
tuulekii-rusel mäest alla kihutanud. Nagu välk langes ta vaenlaste kaela, kes ratsamehi nähes
ja
Sagorski nime kuuldes kohe hirmuga taganema hakkasid.
406
Laagritulede segasel valgusel arvas Gabriel ühes põgenejas, kes kõrge, tugeva kasvuga
mees oli, Ivo Schenkenbergi ara tundvat ja kihutas sellele järele. Ta sai mehe kätte veel enne
kui see mullavallist üle oli jõudnud ja lõi ta ühe mõõgahoo-biga hobuse seljast maha.
Selsamal
silmapilgul oli Gabriel ise maha karanud ja surnu verise pea üles tõstnud. See ei olnud Ivo,
vaid lihtne rootsi sõjamees.
Teda silmates sähvis kentsakas mõte Gabrieli peast läbi. Ruttu kiskus ta rootslase seljast