Tiit Lauk humanitaar
et “helilooja pigem tajub oma teost visuaalselt ja kontseptuaalselt, kasutades silmi sama palju
nagu kõrvu” (Cook 2005: 154) või “kuulajal võib osutuda võimatuks seda muusikalist objekti
haarata ilma partituuri analüüsivalt lugemata” (Cook 2005: 11) 37 .
Džässmuusika areng on kulgenud teist teed mööda, kogu tähelepanu on koondunud impro-
visatsiooni täiuslikkuse, seega loominguvabaduse taotlemisele, mille põhivahendina nähakse
harmoonilis-laadiliste suhete arendamist ja individuaalsuse esiplaanile seadmist. Siin ongi
raske otsustada, kas džässmuusikat peaks käsitlema rohkem suulise (folkloorse) või kirjaliku
(akadeemilise) muusikatraditsiooni aspektist lähtuvalt – ühest küljest baseerub džäss suures
osas improvisatsioonil, mida ei ole parimagi tahtmise korral võimalik rahuldaval tasemel
noteerida, 38 s.t suulisel traditsioonil, teisest küljest vaadatuna on džässmuusika arengus väga