Vladimir Majakovski
oma Sadovaja saja kaenlaga.
Armunuis ühtse kellana vagusi
tiksub tukseteks
lähenev tähelend.
Julma
suurlinna südametagumist
kuulsin ma
väljakutena väherdes.
Kuulutan
Saagu särgist või narmastu:
rinnas nüüd
lahtiste uste päev mul!
Tulge kired, ilm, armastus!
Nõrkesid südame vastasväed mul.
Mina südame aadressi ära ei too siin
ju koolis korrati ülegi seda.
Aga minu ees nikastub anatoomgi
Mina olen
üks
üleni süda.
Oi kevadeid kõiki, mis
Kütteks ei laabund
koksi
kakskümmend aastat valutatud!
Lausa talumatu kütuselaadung.
Sõna otseses mõttes talumatu
Sina
Tulid.
Ja vilksti!
Selles röökivas mäes sa
leidsid vaid poisi,
kelles polnudki
ängi ka.
Südame
lihtsalt võtsid mul käest ja
läksid
kui tüdruk
palli mängima.
Preilidel
lausa kui neediti kannad,
seiskusid,
silme O-d harkis:
"Õeke... vist lõvitaltsutajanna?!
lõas... viib utsile
zooparki!"
Aga mina juubeldan:
Ikkekolakas
kadus mul kaelast
nigu niuhti!
Trallitan,
annaabi.ee 
