õigesti rahvamasside saatus kodanliku ühiskonna tekkimise ajajärgul. W. Scott on inglise kirjanduses esimesena osanud kujutada rahvast otsustava ning tähtsaima jõuna ajaloo arengus. See oli realistliku kunsti tõsine võit. Ja ehkki W. Scotti romaanide järgi ei saa õppida ajalugu, hindavad ja armastavad inimesed tema ajaloolisi romaane, millel on õigusega aukoht maailmakirjanduse klassikas. James Fenimore Cooper sündis 1789. aastal Atlandi ookeani lähedal kveekerist mõisniku perekonnas. Ta isa oli terve linnakese omanik, mida tema järgi nimetatigi Coopertowniks, ja võis uhkustada, et 40000 hinge elab tema maa peal. Lapsepõlve ja noorusaastad veetis tulevane kirjanik ses põlismetsade piiril asuvas «piiriasunduses». Juba lapsepõlves õppis Cooper armastama metsikut loodust, selgeid, pakaseid, rohke lumega talvi, kiiresti saabuvat kevadet ja purpurpunast sügist. Ta tutvus metsaavarustega,
ühiskondlikus käitumises hakkas tasapisi asenduma altruistliku ja humanistliku lähenemisega. 18. sajandist algas vaimuhaiglate (institutsioonide) medikaliseerumine. Selles 2 suunda: · Olemasolevate haiglate juurde hakati asutama psüühikahäiretega patsientide osakondi (1751. aastal Inglismaal) jne. · Hakati meditsiinilisest lähtekohast lähtuvalt rajama eraldi institutsioone vaimuhaigeile. William Tuke (1732-1822), kveekerist kaupmees, rajas lähtuvalt humanistlikest ideaalidest 1796. aastal Yorki krahvkonda vägagi eesrindliku vaimuhaigete varjupaiga, mis sai hiljem teedrajavaks nähtuseks vaimuhaiglate institutsionaalsel arengul (kuigi arstimise jms meditsiinilise vastu seal huvi ei tuntud). Lähenemist, mida kõnealuses asutuses rakendati, nimetati ,,moraalseks raviks / hoolekandeks" (moral treatment). Vincenzo Chiarugi (1759-1820) leidis, et vaimuhaige on isiksus. Keelas oma Firenze
annaabi.ee 
